KADEDUS - mürgine emotsioon, mida kõik tunnevad, aga keegi tunnistada ei taha!
Tahan Sinuga natuke lähemalt rääkida ühest katkust, mis vohab meie endi sisemaailmas, lähisuhetes ja ühiskonnas! Sellisest, mis paneb meid (sageli täiesti ebateadlikult) mürgitama nii enda meelt, kui ka meie jaoks olulisi ja lähedasi suhteid.
Julgen väita, et kadedus on üks mürgisemaid, mitmekülgsemaid ja salakavalamaid emotsioone, mida tunnevad kõik, aga vaid vähesed julgevad tunnistada ning enda seest välja juurima hakata.
Just sellepärast, et kadedusest (vähemalt hinnanguvabalt) ei räägita, seda on väga keeruline ja rusuv tunda ning veelgi alandavam ja häbiväärsem tunnistada - endale või veelgi enam, kellelegi teisele - saabki see nõnda laialdaselt sotsiaalselt aktsepteeritavade maskide taga levida ja vohada ning mürgitada kõike, millega see kokku puutub.
Olen kadeduse vastu pikka aega suurt huvi tundud. Nii isiklikel, tööalastel, kui ka ühiskondlikel põhjustel. Meil on Eestis korralikud kollektiivsed ebaõigluse haavad, palju lõhestumist ning otseloomulikult - väga palju kadedust. Me oleme õppinud tegema head nägu ja kandma maske.
Ilusa fassaadi taga, aga mürgitame ennast ja oma lähedasi ning pritsime mürki ka end ümbritsevasse maailma. Mis veelgi huvitavam, siis kadedusest minu meelest ei räägita piisavalt palju. Vähemalt päriselt ja hinnanguvabalt mitte. Ammugi ei räägi me lahendustest, kadeduse taga peituvast ihast, sellest mida kadedus nähtavale toob, kuidas sellega toime tulla, millist mõju see endale ja teistele avaldab ning kuidas seda emotsiooni edasiviivalt kasutada saab!
Tegemist on sotsiaalselt taunitava emotsiooniga, mida sageli peetakse argade ja väiklaste inimeste probleemiks ning millele lähenetakse läbi tühistamise - “ära ole kade, kadedus ei ole ilus”. Paraku ei ole tühistamine siiani veel ühtegi probleemi ära lahendanud, ammugi mitte emotsionaalset!
Nii otsustasingi Sinuga kadedusest ausalt, avatult ja hinnanguvabalt rääkida! Siin, videos, mida näed siit: https://youtu.be/Rxox3gaRfnA ning ka Kadeduse Anatoomia programmis (nagu aimata võid, siis läksin postitust kirjutades hoogu, üks asi viis teiseni ning juttu jätkus neljaks tunniks ja postitusest sai 44 lehekülge).
Kadeduse all on nimelt tavaliselt peidus kurbus ning mingisugune sügav iha või rahuldamata vajadus (enamasti emotsionaalne “tühimik”). Tegemist on sarnaselt teiste emotsioonidega - sõnumitoojaga!
Julgen väita, et paljudele meist ei selgitatud väikesena seda, et maailm on ebavõrdne ja ebaõiglane koht ning ei õpetatud ka konstruktiivselt toime tulema pettumuse, valu ja vihaga, mis kaasnevad sellega, kui keegi teine saab (või omab) midagi mida Sina väga väga tahad (aga mingil põhjusel ei saa). Kuna viha sai enamasti juba väikesest peale karistatud ja taunitud (tead ju küll mis saab siis, kui laps näiteks võtab jõuga teiselt ära mingi mänguasja või lööb teda kadedusest), siis järgi jäi ainult kurbuse ja valu kombo.
Lisaks on meil kõigil kunagi olnud unistusi - küllaltki utoopilisi ja ebarealistlikke. Paljusid meist on nö “maa peale tagasi toodud” ja seda valdavalt läbi nende unistuste, ambitsioonide ja ihade tühistamise. See kõik on loonud rea ennastpisendavaid ja madaldavaid seoseid (kogu ebaõiglus peab ju ometi saama kuidagi ära põhjendatud - vahet ei ole kui valiidse looga) ning pannud korraliku põntsu eneseusule, minapildile ning julgusele mugavast ja tuttavast üldse välja astuda (st hakata tegema reaalseid samme oma unistuste suunas). Siit sünnibki (ühiskondliku mentaliteedi kaasabil) soodne ja viljakas pinnas kadedusele.
Allasurutud iha, viha, valu ja kurbus (+ tühistatud emotsionaalsed vajadused ja puuduv eneseusk) loovad ühe tõeliselt rammusa ja mürgise kokteili.
Kadedus muudab mürgiseks ja apaatseks, paneb lööma käega endale ja oma elule ning salamisi lootma, et kui enda peenras ei kasva midagi, siis äkki närtsivad naabri lilled ka ära ning seeläbi saab eluline ebaõiglus kuidagi taastatud. Kade pilk ei näe nimelt seda, millist hinda on naaber oma ilusa peenra eest maksnud, kui palju hoolt ja armastust on ta sinna sisse valanud - kadedus näeb ainult seda, et teisel pool on muru rohelisem (loe: naabril lihtsalt vedas - istikute, pinnase, päikese jms-ga).
Kadedus paneb tegema (endalegi teadmata) ebainimlikke tegusid ning õõnestama ka oma kõige lähedasemate inimeste jalgealust. Kui kadedusest saab püsiv seisund (ja kadedast pilgust “normaalne” maailmavaade), siis teeb see haigeks mitte ainult meele, vaid ka vaimu ja keha.
Seetõttu ongi minu vaatest ülimalt oluline kadeduse tagamaid mõista ning lubada endal läbi kogeda lapsepõlvest saatma jäänud elu, vanemate või teiste inimeste ebaõiglusega seotud kurbus.
Siinkohal pean silmas kõiki neid olukordi, kus väga tahtsid või igatsesid midagi, aga mingil põhjusel oli see Sulle justkui keelatud. Veelgi karmim - kui Sinule oli keelatud midagi Sinu jaoks väga olulist, aga olid sunnitud kõrvalt vaatama, kuidas keegi teine (näiteks õde, vend või eakaaslane) sai selle, mida tahtsid Sina. Olgu tegemist siis mingi mänguasja, kellegi armastava tähelepanu või turvatundega. Selle ebaõigluse põhjendamiseks lõime me kõik lastena mingid lood (“mina ei väärigi seda, sest…”) ning sageli saadavadki need meid läbi elu. Vaadates maailma läbi ebaõigluse (ja valusa kurbuse) prisma, jääb elu üksnes samalaadset ebaõiglust peegeldama, kordama ja võimendama. Mida rohkem see ennastkinnitav needus kordub, seda soodsamaks muutub pinnas kadedusele.
Ehk siis kadeduse juured on lapsepõlve pettumustes (+ sellest millise meelestatuse koduseinte vahelt kaasa said) ning nende eitamine ja endale erinevate ennast pisendavate, madaldavate ja tühistavate lugude rääkimine üksnes väetab kadedust.
Kadedusega on selline huvitav lugu, et selle kogemiseks peavad saama täidetud mitmed eeltingimused: mõnel (näiliselt) Sinuga sarnaneval inimesel peab olema midagi sellist, mida Sina hindad ja väärtustad, aga mingil põhjusel ei saa. Siinkohal rõhutan kohe, et kadedus on pinnapealne ning selle emotsiooni kütkeis ei olegi võimalik näha pinna all peituvat erisust (et Sina ei ole samasugune nagu inimene, keda Sa kadestad (ka siis, kui tegemist on õe, venna, koolikaaslase või naabriga) ning seda, et pinnapealse kadeduse all on peidus midagi palju sügavamat ja märgilisemat.
Sisuliselt on see seos umbes selline: “Sina oled nagu mina, aga Sul on lihtsalt elus vedanud”.
Oluline on rõhutada, et ilma puuduseta kadedust olla ei saa. Kui teisel on midagi, mida Sul pole ja see ei ole Sinu jaoks oluline, siis ka see ei tekita kadedust. Toon Sulle juhusliku näite - oletame, et Sa elad maal ja Sul on palju kanu. Mina elan linnas ja mul pole kanu. Kui ma ei väärtusta maal elamist ja mulle ei meeldi kanad, siis ma ei ole Sinu peale kade. Kui aga näiteks mul on vajaka välisest tunnustusest, see on minu jaoks oluline ning seda pälvid seda läbi kanakasvatuse, siis on mul põhjus Sinu ja Su kanade kadestamiseks olemas!
Pinnapealsel tasandil on kadedus enamasti seotud vara, raha, võimu, tunnustuse, positsiooni, asjade, välimuse, partneri jms-ga. Tegelikult on aga küsimus selles, mida mingisugune suhe, asi või saavutus (eeldatavasti) peaks endaga kaasa tooma (õnne, rõõmu, rahu jne).
Tegemist võib olla nii iha, ambitsiooni, kui ka emotsionaalse (või materiaalse) vajadusega. Kui Sul on kõht tühi ja keegi teine viskab maitsvat toitu ära on ikka ebaõiglane küll, muudab kurjaks ja teeb samas ka tohutult haiget. Sama puudutab ka emotsionaalse tasandil vajadusi.
Lisaks sellele, et kellelgi on palju midagi, mida Sul on vähe (või pole üldse), peab Sul puuduma ka usk sellesse, et Sul on võimalik seda midagi ka endale saada (saavutada või enda ellu luua). Siin tulevadki mängu kõik kurvad lood, enesepisendused, “maa peale” toomised, vabadused jms. Suur roll on siin ka sellel, kas Sind, Su unistusi, ambitsioone ja ihasid on kunagi naeruvääristatud ja tühistatud ning kas võid seda ka täna ise teha. Ehk siis kusagil Sinu sees on hulk piiravaid lugusid ning korralikud enesesabotaazi programmid.
Nagu Sa nüüdseks juba mõistad, siis kadedusse ei tasuks üleolevalt suhtuda ning seda ei saa pidada ainult “väiklaste ega argade inimeste probleemiks”.
Tegemist on emotsiooniga, mida me kõik oleme kunagi kogenud ning mille tagajärgedega oleme ühel või teisel moel kokku puutunud. Usun, et oled tajunud teise inimese kadedust ning kogenud sedagi, mida võib kadedus ka kõige lähedasemates suhetes teha. Tajunud seda, kuidas Su sõbrad ei rõõmusta päriselt, kui Sul läheb hästi, kuidas keegi, kes peaks Sulle kaasa elama tegelikult püüab Sind tagasi hoida, Sulle kaikaid kodaratesse loopida või Sinu panust ja pingutust tühistades end kõrgemale upitada. Kadedus paneb tegema väga inetuid ja julmasid tegusid (sageli kadedale inimesele endalegi arusaamatult) ning ajalugu on näidanud, et see on kukutanud nii impeeriume, kui kuningriike.
Kui ühest küljest hoiab kadedus Sind ennast mürgises vanglas, siis kellegi teise kadedus võib tunduda veelgi ohtlikumana. Kadedus on meie esivanematele maksnud nii vara, kui ka elu ja seda mitte üldse nii kauges minevikus. Küllap oled isegi kuulnud lugusid selle kohta, kuidas vaid mõnikümmend aastat tagasi võis naabri kadedus viia selleni, et keegi hukati või küüditati Siberisse ja lausa terve perega! Enamasti täiesti ebaõiglaselt. Tegelikult on sellist ebaõiglust kogenud mitmeid meie esivanemad ning selle võiks taandada isegi pärisorjuse aegadesse. See kõik on ühel või teisel moel meid rahvana mõjutanud ning meie meelestatust kujundanud. Ega ka meie laialt levinud uskumus “eestlase lemmiktoit on teine eestlane” pole päris tühja koha pealt sündinud. Hirm, et teine eestlane võib Sind oma toiduna näha, paneb aga hoidma end turvalises “normaalsuses” - mis enamasti tähendabki enda tagasi hoidmist, enda unistuste ja ihade tühistamist ning muutumist selliseks inimeseks, keda Sa kardad.
Kadedust on aga võimalik kasutada väga edasiviival ja konstruktiivsel moel!
Kadeduse alt on võimalik leida oma allasurutud ihad, pisendatud ambitsioonid ja rahuldamata vajadused. Sealt on võimalik vabastada metsikult palju vitaalset eluenergiat, mida saab kasutada enda unistuste realiseerimiseks ning elukvaliteedi parandamiseks. Muutes suhtumist võib kadedusest kellegi vastu saada hoopis imetlus ning inimesi, kes elavad elu, millest Sina oled vaid salamisi unistanud, saab hakata kasutama inspiratsiooniallikana.
Selleks tuleb kõigepealt leida julgus, et hakata kadedust ära tundma ja tunnistama, märgata selle taga peituvat sõnumit, lubada endal ära kogeda pikalt alla surutud valu ja kurbus (ebaõigluse haavad), seejärel leppida paratamatusega, et elu ongi ebavõrdne (öelda jah sellele, et sõltumata taustal tehtud töös, pingutusest ja panusest soosibki vahel eluline õnneratas Sind ja siis jälle kedagi teist) ning siis asuda muutma lugusid, mida räägid endale iseenda (oma võimete) ning selle kohta, mis on Sinu jaoks võimalik ja mis mitte.
Sealt edasi tuleb hakata kasvatama enesusku (mis muide kasvab mitte diivanil või mõnel spirituaalsel retriidil, vaid läbi tegutsemise ja eneseületuste), muutma minapilti (kui Sa ikka näed end ebaõnnestujana, siis jääb edu ikka ja jälle Sinu haardeulatusest välja) ning kasvatama vaimset vastupidavust ehk siis õppima ära tundma kadedust teistes inimestes ning sellega ka objektiivselt ja asjakohaselt toime tulema (mis muide hõlmab ka mingite inimeste enda lähiringist eemaldamist).
Seda kõike ei saa Sinu eest ära teha keegi teine! Just sellepärast ongi minu meelest kadeduse teema nõnda oluline - seda katku ei saa Sinu seest välja juurida mitte keegi teine peale Sinu enda! Seda kollektiivset probleemi, mis mõjutab tugevalt meid ja meie järeltulijaid on võimalik lahendada ainult individuaalsel tasandil.
Seetõttu loodan, et kas selle kirjatüki või videoga olen ma kasvõi natuke heitnud (lootusrikast) valgust sellele teemale ning inspireerinud Sind mitte kinni jääma kadedusse, vaid kasutama seda sõnumitoojana (selle kohta, milliseid ihasid oled alla surunud ja eitanud või millised emotsionaalsed karikad on Sul täiesti tühjaks jooksnud) või edasiviiva jõuna (kui keegi Sulle sarnanev on midagi erakordset ära teinud, siis järelikult on see võimalik - ka Sinu jaoks!)!
Elena
PS! Kui Sa leiad, et selle teemaga tegelemine võiks aidata Sul elus edeneda, parandada nii Sinu enda vaimset tervist, kui ka Sinu jaoks oluliste inimsuhete kvaliteeti ning Sind kõnetab minu lähenemine, siis on Sul võimalik veeta veel 4 tundi ja 44 lk minuga.
Tegemist võib väärtusliku teekonnaga ka siis, kui oled elus kogenud palju ebaõiglust või puutunud korduvalt kokku kadedate inimeste pahatahtlikkuse ja mürgiga (ning pole siiani osanud end sellistes olukordades hoida või neid inimesi ära tunda enne, kui on juba liiga hilja).
Sissevaade kadeduse anatoomiasse - millised eeldused peavad olema täidetud selleks, et kadeduse seemned Sinu sisemaailmas vohama saaksid hakata, kuidas kadedusega toime tulla, mida toob kadedus Sinus nähtavale, kuidas seda sõnumitooja või edasiviiva jõuna kasutada, kuidas ära tunda kadedaid inimesi, nad kiiresti tuvastada ning jääda puutumatuks nende mürgi ja pahatahtlikkuse poolt! Sellel individuaalsel teekonnal saad teada, mida see varjatud ja häbiväärne emotsioon endas tegelikult peidab!