Psühholoogilisi mänge on võimalik üldistavalt nende intensiivsuse järgi jagada kolme kategooriasse.
Lihtsustatult öeldes on kolm mängutasandit ning igale järgmisele tasandile edasi liikudes tõuseb koos mängu intensiivsusega ka kannatuste ning ühiskondliku hukkamõistu tase.

◈

Tase 1:

Esimesel tasandil elavad sotsiaalselt aktsepteeritavad mängud, mida võivad tunnistada ka teised inimesed.
Siin on hinnangute, hukkamõistu, passiiv-agressiivse käitumise, etteheidete, salvavate kommentaaride, halvustamise ja peene verbaalse vägivalla mängumaa. Ka hülgamine ja tõrjutus elavad siin.

Need on manipulatiivsed mängud, mida suur osa inimestest peab normaalseks ning lahutamatuks osaks elust.

◈

Tase 2:

Teisel tasemel on mängud, mis pälvivad sotsiaalset hukkamõistu ning mida on parem mängida suletud uste taga. Siin on juba oma koht häbil ja süütundel.

See on tegelikult üks ohtlikumaid mängutasandeid. 
Süü ja häbi (koos hirmuga) loovad kõik vajalikud eeldused selliste mängude pikaajaliseks jätkumiseks.
Hirm saada häbistatud kombineerituna süütundega soosivad suletud uste taga kannatamist ning väliselt ilusa fassaadi hoidmist. 
Siin ei kaasata kergekäeliselt välist abi ega räägita asjadest päriselt nii nagu nad on. Sellel tasandil vahelduvad teravalt intensiivsed mänguperioodid minimaalseks taastumiseks vajalike puhkepausidega - nii ei kurna mängijad teineteist lõplikult ära ning mäng võib jätkuda aastaid.
Väline pilt ei reeda enamasti suletud uste taga toimuvat ning selle tasandi mängud (eriti, kui nad on kestnud pikalt) ei lõppe naljalt enne, kui nad on kulmineerunud ning jõudnud järgmisele tasandile.

◈
​
Tase 3:

Siin tasandil on panused palju kõrgemad ning kahju palju suurem ja vahetum.
See mäng on juba tugevalt destruktiivne ning sotsiaalsel tasandil enamasti karistatav.
Just siin sünnib suur, otsene ja väga vahetu kahju vähemalt ühele mängijatest.
Sageli kulmineerubki siin tasandil mäng kas haiglasse, vanglasse, kohtusse või pankrotti jõudmisega.

Sageli liiguvadki just siia oma lõpplahendust otsima ja leidma kõik näiliselt süütult ja väga "normaalselt" alanud psühholoogilised mängud.


Vaata objektiivse pilguga üle oma suhted ja kui Sa juba näed, et see laev tüürib karide suunas, siis muuda aegsasti kurssi!

​

Seni, kuni Sa ustavalt ja järjepidevalt võõrast koormat vead, on Sinu enda isiklik elu ootel!

Kõigeks ei jätku aega ega energiat!
Sa pead valima.

Ja kui Sa tahad teistsuguseid tulemusi, tuleb hakata tegema teistsuguseid valikuid. Seega, ole hea ja viska heatahtlikult kriitiline pilk peale sellele, millega Sa oma päevi sisustad.

Kas kõik mured, kohustused ja draamad on ikka Sinu lahendada, ära vedada ja läbi töödelda?

On tegemist ikka Sinu isikliku koorma, valikute ja vastutusega või oled kergekäeliselt inertsist võtnud enda õlule midagi võõrast?

Kas tegeled kodus enda isiklike probleemide või sõprade, sugulaste ja naabrite pärast muretsemisega? Kas tööl täidad oma tööülesandeid või sisustad aega kolleegide ja klientide isiklike draamade lahendamisega?

Ja kui Sa avastad juhuslikult, et Sa ei kasuta oma resursse kõige otstarbekamalt, siis kas Sa oled päris kindel, et tahad jätkata selle võõra koorma vedamist või on äkki täpselt paras aeg oma valikud ümber hinnata ning teha midagi teisiti?

Näiteks rakendada oma aega, energiat, oskuseid ja andeid enda millegi Sinu enda jaoks olulise üles ehitamiseks või isikliku heaolu suurendamiseks?

Elu seisneb valikutes.
Ja oma valikutes oled Sa vaba - ka siis, kui teistele Su "ei"-d ei pruugi meeldida.