PSÜHHOLOOGILISED MÄNGUD
MIS VÄRK NENDE PSÜHHOLOOGILISTE MÄNGUDEGA SIIS IKKAGI ON?
Kui iidsed kultuurid viitavad elule, kui jumalikule mängule (lila-le), siis tänapäeva ühiskond on rajatud hoopis teistsugustele mängudele.
Keskmisel argipäeval kipumegi olema kõigile kõike, vastama erinevatele sotsiaalsetele normidele ja ootustele ning välja mängima erinevaid rolle võõrastes näidendites, seejuures jättes täiesti hooletusse iseenda ja oma isikliku elu.
Ühiskond on rajatud ennekõike psühholoogilistele mängudele, rollidele, ootustele ja tingimustele.
On mänge milles me oleme ühiselt kokku leppinud ning mille reeglid on meile teada - paljana kodunt välja ei lähe, võõrast inimest tänaval rusikaga näkku lüüa ei ole okei, oma tulust tuleb osa anda riigile ja kui Sa oma kodanikukohustusi ei täida, järgneb sellele karistus (jne-jne-jne).
Lisaks etiketile ja ühiskondlikele normidele on meil veel need teised mängud ka - sellised, mida me tihti ei teadvusta, mille reeglitest saame teadlikuks alles siis, kui oleme neid rikkunud ning millesse satume (või mida algatame) ka enamasti täiesti alateadlikult ja automaatselt.
On mänge, mis on lõbusad, avardavad ja stimuleerivad (näiteks flirt ja hästi tehtud müügikõne või turunduskampaania) ning siis on mänge, mis jooksutavad tühjaks, kurnavad ja viivad välja sisemise või välise konfliktini.
Nendest viimastest - dramaatilistest ja sõltuvusttekitavatest - tahangi Sulle natuke lähemalt rääkida.
Kui teema pakub Sulle sügavamat huvi, siis soovitan Sul juba ennatlikult vaadata siia!
Psühholoogilised mängud ei ole ainult nartsissistide, psühhopaatide või machiavellistide pärusmaa.
Me kõik mängime!
Tegelikult võib väita, et kõik, mis puudutab kaubandust, turundust ning inimestevahelisi suhteid, jääb harva puutumatuks alateadlike ja psühholoogiliste mängude poolt. Paljud nendest mängudest võivad küll aidata meil ühiskonnana mingil moel funktsiooneerida (st teistelt vajalikke ressursse kätte saada), aga nendel on kõrge hind - eeskätt emotsionaalsel tasandil (eriti vaimse tervise seisukohast).
Kui müük ja turundus on ühiskonnas omal kohal, siis lähisuhetes muutub manipulatiivne vajaduste rahuldamine alati vägivallaks.
See lõhub usaldust ja intiimsust ning peagi leiavad need (mängus osalevad) inimesed end kas lahinguväljalt või liidust, kus teist osapoolt tuleb pidevalt üle mängida või üle kavaldada. Tööl mõjutavad aga psühholoogilised mängud mitte ainult suhteid töökaaslaste, ülemuste ja klientidega, vaid pärsivad korralikult ka töösooritust ja tulemuslikkust. Kui kogu tähelepanu on ikka emotsionaalsel draamal, siis paratamatult ei jätku tööülesannete täitmiseks aega, energiat ega ka muid ressursse.
Paljude inimeste jaoks on psühholoogilised mängud - teise tahtevastaselt endale sobivasse rolli juhtimine (manipuleerimine) - ainus viis, kuidas säilitada turvatunnet, rahuldada mingid emotsionaalsed, materiaalsed või füsioloogilised vajadused ning saada vajaliku hoole, armastuse või tähelepanu osaliseks. Kui keegi omandas sellise toimetulekuviisi juba väikesena, ei ole mõtet teda manipulaatoriks nimetada täiskasvanuna - see võib tema jaoks olla täiesti normaalne ja ainuvõimalik viis teiste inimestega suhestumiseks.
Meil on praegu ühiskonnas populaarsust kogumas sildistamine (eeskätt kasutades termineid "nartsissist" ja "psühhopaat"), ometigi ei ole kellelegi või millelegi sildi külge löömine või avalikku häbiposti paigutamine kunagi ühtegi probleemi päriselt ära lahendanud.
Just seetõttu lõingi 2021 aastal selle kodulehe ning tahan Sinuga jagada enda vaadet psühholoogilistele mängudele ja võimalikele (püsivatele ning endast lähtuvatele!) lahendustele.
ÜHISKOND, "SOCIAL CONDITIONING" JA PSÜHHOLOOGILISED MÄNGUD - MIDA VÕIKSID TEADA?
Ühiskond toimib kuuluvuse printsiibil - selleks, et mingisse inimgruppi kuuluda, tuleb sellega sobituda ning selles kehtestatud reeglite järgi mängida. Meie päritolupere on sarnane üksus - lihtsalt väiksem ja sageli selgemalt väljendatud reeglite ja normidega.
Sama lugu on ka erinevate organisatsioonide, gruppide, liitude jms-ga.
Perre sündiv laps peab seega (pelgalt ellu jäämiseks) kohanema ja omaks võtma peres kehtivad normid, reeglid, tavad ja harjumused ning seejärel suuremaks kasvades, hakkama üha enam arvesse võtma ka ühiskondlikke norme. Eksides ühtede või teiste vastu on tagajärjeks kas karistus, hukkamõist või tunnustusest / armastavast tähelepanust ilma jäämine (hülgamine, tõrjutus - füüsiliselt või emotsionaalselt).
Ja siin tulevadki mängu psühholoogilised ja manipulatiivsed mängud - kõik see, mis on meile peale surutud ning kus hakkame endi ja teistega manipuleerima, et kuidagi sobituda ning vajalikud emotsionaalsed, mentaalsed või materiaalsed ressurssid teiselt kätte saada (siia alla kuuluvad toetus, armastus, hool, raha, tähelepanu ja kõik muu).
Psühholoogilisi mänge on väga erinevaid. Sama erinevad on ka nende astmed ja tasemed.
Sageli liigitatakse need kolmeks:
1) sotsiaalsed aktsepteeritavad mängud, milles osaleme igapäevaselt kõik (müük, turundus, flirt, enesebränding jne).
2) sotsiaalselt taunitavad mängud, mida mängitakse siiski, aga suletud uste taga (emotsionaalne manipulatsioon, et panna teist näiteks läbi süütunde tegema midagi, mida manipulaator tahab).
3) mängud, mille püütakse varjata ning mille välja tulemisel järgneks ühiskondlik hukkamõist või karistus (nt emotsionaalne või füüsiline vägivald lähevad siia alla).
Ehkki psühholoogiliste mängude teema on pikk, sügav ja erakordselt põnev, siis hetkel on põhifookuses mäng nimega draama!
Kui tahad nii ühiskondliku tingliku mõju, kui ka dramaatilise maiguga mängude kohta rohkem teda, siis soovitan Sul vaadata siia ning visata pilk peale ka "inspiratsiooni" kategooria alla kogutud materjalidele ja salvestustele.
TEA, ET...
Just kõige lähedasemates ja olulisemates inimsuhetes sünnib viljakas pinnas erinevateks psühholoogilisteks mängudeks!
Lähisuhetesse võetakse kaasa lapsepõlves kogetud traumad, nende tulemusel tekkinud seosed ning (eeskätt) vanematelt üle võetud toimetulekuviisid ja käitumismustrid. Need "mustad kastid" - kõik mida pole osatud või suudetud täiskasvanuks saades teadvustada, nähtavale tuua, muuta, tervendada või "ajalooliselt arhiveerida" - jäävad kummitama ning ennast erinevates (enamasti emotsionaalselt pingelistes) olukordades ilmutama.
Kõige sagedamini muutub selliste "mustade kastide" sisu nähtavaks intiimsuhetes.
Kõik, mis nö kodus lahendamata jääb, saab kaasa võetud tööle (kooli või "ühiskonda").
Ka ühiskondlikul tasandil võime näha samade mängude läbi mängimist, lihtsalt palju suuremalt, värvikamalt ja ulatuslikumalt.
Kasvatamata eneseteadlikkust ning muutmata alateadlikku teadlikuks, on võimatu korduvat stsenaariumi (kannatust, pettumust vms) peatada. Olukorrad ja inimesed võivad küll muutuda, aga sisulisel tasandil kordub kõik üha uuesti (iga uus partner osutub ka reetlikuks, enesekeskseks, hoolimatuks, ... ning iga uus ülemus võib sattuda ärakasutava "mõisniku" või "orjapidaja" rolli jne-jne).
Selleks, et tekiks valikuvõimalus, on oluline need alateadlikud mustrid nähtavale tuua, omandada uued oskused ning muuta oma vaadet ja suhtumist. Lähenemata inimsuhetele ehedal, avatud ja heatahtlikul moel, jäävad need mudeldatud ja juba lapsepõlves üle võetud mängud põlvest põlve korduma.
Sageli peetaksegi "emotsionaalset draamat" normaalsuseks (meid on ikkagi tänu meediale, telenoveladele jms sellega maast madalast harjutatud), toimuvat kahtluse alla seadmata ja mõistmata, et tegemist on mänguga ning saab ka teisiti!
Eelmainitud mäng sarnaneb ühest küljest kohtuistungile ja teisalt kasiinole - oma roll selles on nii ohvrimeelsusel, süül, häbil, hirmul, kui ka emotsionaalsetel ihadel (sh ahnusel).
Ühest küljest on keegi alati süüdi, keegi alati süüdistatav ja võimalik, et kusagil on olemas ka kohtunik (kui teda isikuliselt ei eksisteeri, siis hukka mõistvat ja kohtuotsust täide viivat rolli saab alati kanda ka ühiskond oma normide ja standarditega).
Teisalt on sarnaselt kasiinole illusoorne tunne, et justkui kuidagimoodi on võimalik neid mänge oskuslikult mängides suure vedamise korral võita, teist üle mängida või vähemalt luua selline olukord kus keegi ei võida ("kui mina ei võida, siis las kaotavad kõik").
Päeva lõpuks teab iga täiskasvanud mängija, et keeruta ruletti palju tahad - maja võidab alati ning mängu panustatud ressursse (siinkohal ei ole jutt ainult rahast) kunagi tagasi ei saa.
See kehtib ka kohtulahingute puhul - harva kaalub võit üle sõdimisega kaasnenud kulud ja kannatused.
Sama lugu on ka psühholoogiliste mängudega.
Ükski osapool ei võida tegelikult kunagi, mäng kogub hoogu ja mida emotsionaalselt laetumaks kõik muutub, seda vähem on osapooled huvitatud tegeliku probleemi lahendamisest (õigemini - mingist hetkest keegi enam ei mäletagi, milles probleem üldse seisneb või millest kõik alguse sai), vaid kõik osapooled on huvitatud enda õigsuse tõestamisest, oma kannatuste võimendamisest ning vastutuse teise õlule veeretamisest. Siin tulevadki mängu süüdistamise mängud ning manipulatsioon süü, häbi, hirmu või ihadega (sh illusoorse kasu või sellest ilma jäämisega). Mida enam mäng võimendub, seda rohkem on osapooled huvitatud enda rolli kinnitamisest ning teise sobivasse rolli surumisest (siin muide tulebki mängu Karpmani Draama kolmnurga mudel, mis aitab seda dünaamikat väga hästi ilmestada - nii lähisuhetes, töö, kui ka ühiskonnas).
Mis on aga selliste mängude puhul kindel - kõigi mängijate väärtuslikud ressurssid kaovad musta auku ning konflikt kordub (kas samade või uute osatäitjatega).
Tahan, et järgnev jääks Sulle kõlama: seni kuni psühholoogilised mängud domineerivad inimsuhteid, ei ole Sul võimalik ennast vabalt väljendada, luua tõeliselt ehedaid, lähedasi ja tähendusrikkaid ühendusi teiste inimestega, teha loovat ja viljakat koostööd ega ka leida kõiki osapooli rahuldavaid ja austavaid lahendusi emotsionaalselt ebamugavates olukordades.
Elu on kas lahinguväli, metsik dzungel või (enda loodud) vangla.
MÄNG VÕTAB KOGU AJA JA JÕU!
Kuhu läheb tähelepanu, sinna lähevad ka kõik muud ressurssid.
Kui tähelepanu on pidevalt draamal, teiste inimeste heaolul, arvamusel, konfliktide vältimisel või enda uueks "lahinguks" ette valmistamisel, siis olgem ausad - ei jää eriti palju aega, energiat ega ka raha selleks, et panustada sellesse, mis päriselt oluline ja edasiviiv.
Seega - seni, kuni Sinu argipäev on sisustatud erinevate mängudega, ei jää Sul päriselt elamiseks, millegi väärtusliku üles ehitamiseks, olulistesse inimsuhetesse panustamiseks ega ka enda ehedal ja unikaalsel moel maailmas väljendamiseks vajalikke resursse.
Draama- ja destruktiivsete psühholoogiliste mängude vaba elu algab eneseteadlikkuse kasvatamisest ja otsusest.
Kui tahad selle teekonna iseseisvalt ette võtta, siis olen loonud Sulle päris hea juhendmaterjali, millega saad ligi SIIN!
AGA MIKS ME IKKAGI MÄNGIME?
Kõige lihtsam vastus oleks - sest teisiti ei oska ja draamat on aegade algusest peale normaliseeritud.
Sageli jääbki mulje, et inimsuhted = draama ja manipulatsioon ning ainus viis sellest mängust välja saada on läbi eraldatuse ja inimsuhete vältimise. Ometigi ei ole keegi loodud olema üksik saar keset ulgumerd ja ühel hetkel viib emotsionaalne või materiaalne defitsiit taas ringiga tagasi dramaatilise mänguni.
Oluline on rõhutada ka seda, et kui Sa oled mängust totaalselt kaasa haaratud ning oma rollis sees, ei ole Sul võimalik teadvustada, et Sa üldse mängid.
Vaata kasvõi väikeseid lapsi - hoogsast mängust saab nende tegelikkus - nad kaotavad ennast sinna. Sama lugu on ka elukutseliste näitlejatega.
Just sellised "näitlejad" oleme ka enda elulaval lahti rulluvates lugudes. Sageli unustades, et me ei ole ainult kõrvalosalised teiste lugudes ning elu ei juhtu meiega, vaid meil on ka oma isiklik elulava ning vastutus sellel lahti rulluva loo sisu ja olemuse eest.
Me ei ole mitte ainult lavastajad ja peaosalised isiklikul elulaval, vaid me loome ka kõrvalosad ning valime osatäitjad nendesse.
Mida enam on Su tähelepanu teisel või võõra mängu võtmisel, seda enam jääd kaotaja rolli.
Tead ju "maja võidab alati" printsiipi? Kui Sa ei teadvusta, et Sa mängid, pole loonud mängureegleid ega tea ka seda, mille peale tegelikult mängitakse, siis kuidas Sa üldse võita saad?
Kuna me oleme juba erinevate psühholoogiliste mängude keskele sündinud ning nendes kasvanud, siis endalegi teadmata oleme täiskasvanuks saades juba päris osavad mängurid.
Meil on alateadlikud päästikud, automaatsed käitumismustrid, hirmud, tõekspidamised, normid ja väga väga palju topeltstandardeid.
Me hindame, arvustame, võrdleme ja mõistame hukka.
Tahame võita, aga kardame mängida.
Kardame erineda, suutmata seejuures sobituda.
Püüame olla parimad kõiges ning seejuures unustame olla ise.
Kardame sõda ja igatseme rahu, aga pidevalt väliseid konflikte vältides, muudame enda sisemaailma korralikuks languväljaks.
Tahame turvaliselt sulanduda kollektiivi, aga salamisi ihkame seejuures, et keegi märkaks meie erilisust (loe: seda, kes sa maskide ja rollideta päriselt oled).
Mis sotsiaalsete mängude juures kõige iroonilisem, siis kipume ülekõige kartma ühiskonda ning selle hukkamõistvat otsust, unustades seejuures, et meie indiviididena olemegi need, kes selle "kõikvõimasa ühiskonna" loovad.
Üks minu vaatest parimaid mudeleid selliste mängude ilmestamiseks on Karpmani Draama Kolmnurk - sellega saad lähemalt tutvuda SIIN!