KONFLIKT EI OLE KOLETIS KEDA IGA HINNA EEST VÄLTIDA TULEKS

KONFLIKT EI OLE KOLETIS, KEDA TULEKS IGA HINNA EEST VÄLTIDA.
KONFLIKT ON LOOMULIK OSA ELUST NING SEE EI PEA DRAMAATILISEKS VERESAUNAKS ESKALEERUMA.

On oluline teadvustada, et konfliktse olukorra muudavad ohtlikuks emotsionaalselt reaktiivsed teod ja hooletult öeldud sõnad - ehk siis see, kuidas osapooled emotsionaalselt keerulise, ebamugava või pingelise olukorraga toime tulevad.

Sisemised ja välimised konfliktid on osa elust. Neid ei saa ega peagi vältima.
Ma leian, et on väga oluline selliseid konstruktiivsed erimeelsuseid normaliseerida - seda nii lähi-, kui ka tööalastes suhetes.

Kui Sa kiidad ja tunnustad ennast selle eest, et Su elus - töös ja lähisuhetes - ei esine ühtegi konflikti, siis väga võimalik, et tegemist ei ole mitte niivõrd suursuguse saavutusega, vaid märgiga sellest, et Sulle on omane seada teiste vajadusi esikohale ning Sa oled valmis illusoorse rahu, turvatunde või mugavuse säilitamiseks enda soovide, vajaduste, väärtuste või põhimõtete arvelt märkimisväärseid järeleandmisi tegema.
Kas võib olla, et kartes midagi (tõrjutust, teise inimese vihast väljapurset, süüdistust, hinnangut, hukkamõistu, mõne hüve kadumist,...) väldid Sa enda eest seismist ning vastandumist kohtades, kus need on Sinu heaolu seisukohast hädavajalikud?

Teisalt on võimalik, et Sa oled tõesti kasvatanud eneseteadlikkust, omandanud meisterlikule diplomaadile omased oskused ning kui Sa neid ennast ja teist austaval ja väärtustaval moel kasutad, siis ma aplodeerin Sulle selle suure sisemise töö ja järejepidevuse eest (ning soovitan Sul siinkohal selle postituse lugemine pooleli jätta - järgnev ei ole Sulle).

Kui Sa aga tunned, et on suhteid kus õhk ei ole päris puhas või et emotsionaalselt keerulistes olukordades on Sul lihtsam teha liiga endale, kui olla teise jaoks "ebamugav", siis jätka lugemist.

Hirm suhteid lõhkuda, kaotada kedagi/midagi olulist, ägedas vaidluses alla jääda, sattuda kontrollimatusse olukorda, saada haiget või põhjustada teisele (emotsionaalseid) kannatusi -see kõik võib panna Sind ennast, oma vajadusi, soove, unistusi, tundeid (...) pisendama, tühistama või alla suruma.
Sageli väljendub see sisekõnes loogiliste ja ratsionaalsete (enamasti teist inimest, tema käitumist või olukorda) põhjendavate ja õigustavate lugude rääkimise.
"Ma ei saagi talle vastu hakata, muidu võib juhtuda see", "No tegelikult ma saingi palgakõrgendust viis aastat tagasi, mis ma nüüd ikka küsin, saan ju hakkama", "Tema vääribki seda ametikõrgendust rohkem, sest ..." jne.

On rida alateadlikke hirme, mille najalt oleme nii kergelt valmis muganduma ning nõustuma kokkulepete, suhete ja pakkumistega, mis on tegelikult meie endi suhtes ebaõiglased või piiravad.


Teinekord on päris keeruline uskuda, millega võib nõustuda selleks, et vältida olulise inimesega vastandumist või emotsionaalset draamat. Iroonilisel kombel on just need hoolega alla surutud, ära pakitud ning tühistatud tunded, soovid ja vajadused need, mis viivad plahvatuslike olukordade ja tugevate emotsionaalsete reaktsioonideni.
Paljud suured ja dramaatilised emotsionaalsed kokkupõrked on saanud alguse õigel ajal väljendamata jäänud tunnetest, pettumustest, kavatsustest, soovidest, vajadustest või unistustest. Ehk siis kohtadest, kus oled loonud sisemise konflikti selleks, et säilitada illusoorne rahu või näiliselt harmooniline liit kellegi teisega.

Muide, teine osapool ei pruugi alati olla "kurjam" või "pahalane" - ta ei pruugi lihtsalt teada ega oska/suuda vastata talle seatud ootustele ja eeldustele.

Siinkohal tahaks rõhutada seda, et eluterve ja konstruktiivne konflikt (kuhu ei ole lisatud ründavat või hukkamõistvat alatooni ning kus ollakse päriselt huvitatud lahenduse leidmisest) ei ole miski, mida peaks kartma või mida tasuks iga hinna eest vältida.

Konfliktid sisemaailmas aitavad ennast paremini tundma õppida - oma tegelikke väärtusi, soove ja vajadusi ei saa teoreetiliselt kindlaks teha. Neid mõistame kõige paremini läbi (sageli väga duaalsete) kogemuste.  Need muutuvad kõige paremini nähtavaks siis, kui oleme neid eiranud, nendega vastuollu läinud või mingit olemuslikku osa endast alla surunud ja pisendanud.

Kõik teed ei ole sirged ning teekonnad iseenda ja sügavaima intiimsuseni suhetes pakuvad tavaliselt vägagi vastandlikke ja duaalseid kogemusi.

Küll aga ei pea pettumused ja haigetsaamised muutuma elukestvaks kannatuseks või minapildi lahutamatuks osaks. Neid tuleb kasutada kompassina - sellisena, mis näitab uut, paremat, terviklikumat ja enda suhtes ausamat suunda.

Konfliktid lähisuhetes annavad võimaluse sügavamaks intiimsuseks.
Tööalaselt on võimalik nõnda jõuda loovama ja viljakama koostööni.

Konflikt ei ole olemuslikult midagi ohtlikku ega lõplikku.
Ohtlikuks muudavad selle emotsioonid ning ootamatus.
Me ei tea kunagi, kuidas teine inimene tugevalt emotsionaalselt laetud olukorras käituda võib - kui reaktiivsed ja impulsiivsed võivad olla tema sõnad või teod.
Ootamatu reaktiivne impulsiivsus (enda ja teiste puhul) on see, mida me kardame - mitte konflikt ise.

KONFLIKT EI OLE KOLETIS!
Tegemist on lihtsalt vajaduste, väärtuste, taotluste, soovide või eesmärkide vastuoluga. 
Umbes pooled konfliktid saavad alguse välja ütlemata asjadest või siis kahe inimese suutmatusest ennast selgelt, ehedalt ja vahetult kommunikeerida ning luua soodne pinnas teineteise mõistmiseks (päriselt kuulata)!


Kaks inimest võivad väärtustada samu asju, liikuda samas suunas ja sama eesmärgiga, aga seejuures olla suutmatud leida sel teekonnal ühist keelt - väljendada ennast selliselt, et sõnum moonutamata kujul teise osapooleni jõuaks. Siin tulevad mängu valukehad, filtrid ja projektsioonid - kõik see, mis moonutab meie reaalsustaju ja seda, mida tegelikult sõnade taustal öelda tahetakse.

AGA MIS SIIS IKKAGI PANEB KONFLIKTE KARTMA?

ENNEKÕIKE MINEVIKUKOGEMUSED JA NENDE TAGAJÄRJEL TEKKINUD SEOSED!
Eriti, kui lapsepõlves on mõni Sinu jaoks oluline täiskasvanu (eeskätt ema või isa) käitunud emotsionaalselt ebaturvaliselt, ambivalentselt või lahendanud erimeelsuseid läbi manipulatsiooni (ohvrimeelsuse).
​
MIS VÕIB SIND VEEL PANNA KONFLIKTI KARTMA JA VÄLTIMA:

→ ​Oma jõu ja väe mitte tajumine.
→ ​Vastutuse võtmine võõraste emotsioonide ja heaolu eest.
→ Oma tunnete või seisukohtade õigsuses kahtlemine (ka vajadus turvatunde säilitamiseks alati tõendada enda õigsust - "minul on rohkem õigus, kui Sul", "minu vaatenurk on õigem, kui Sinu oma" jne).
→ Hirm seista enda eest ja teisele liiga teha.
→ Süü ja häbi.
→ Madal enesehinnang.
→ Hirm, et ei tule toime tugevalt emotsionaalselt laetud olukorras (ning teed või ütled midagi, millel on siis negatiivsed või pikaajalised tagajärjed).
→ Hirm kaotada kedagi või midagi olulist.


MIS VÕIKS SIND KONFLIKTIS AIDATA?

→ Teadmine, et sisemine konflikt lõhub rohkem kui tüli, enese pisendamine oma vajaduse ja väärtuste pisendamine või tühistamine ka! Sageli muutuvad pikaajalistes lähi- või töösuhetes saatuslikuks mitte konfliktid, vaid pikalt alla surutud ja hoolikalt ära pakitud asjad (tunded, vajadused, igatsused jms).

→  Aeglustamine! Emotsionaalselt keerulises olukorras tõmba alati hoog maha. Hinga ja püüa aru saada, mis toimub - Sinus ja teises.

Enne, kui Sa asud reaktiivselt enda seisukohti kaitsma ning sellega kaasnevalt enamasti teist ründama või tema jalgealust õõnestama, hinga sügavalt sisse ja püüa mõista:
​
→ Milles on tegelikult probleem?

Ära võta kunagi toimuvat liialt isiklikult - ka siis, kui teine näitab näpuga Sinu suunas.
Püüa mõista teist - mida ta meeleheitlikult Sulle öelda püüab ning enda seisukoha kaitsmise asemel, proovi kuulata mis peitub sõnade taga!

Ära näe teist inimest vaenlasena (eriti, kui tegemist on lähedase inimese või töökaaslasega) ning püüa vältida kaitsvasse või ründavasse positsiooni liikumist. Ole tähelepanelik ka siis, kui tahad hakata oma seisukohta või vaatenurga õigust iga hinna eest tõendama.
Kui kokku saavad kaks inimest, kellel peab olema "õigus", siis selles koosluses ei ole ruumi avatusele, mõistmisele ega ka aktsepteerimisele ("Sul on õigus ja mul ka, me näeme asju erinevalt").

Püüa hoopiski luua avatud ja heatahtlik ruum teise mõistmiseks.
Tea, et sageli on sõnade taga peidus hoopis teine sõnum. Hinnangu või hukkamõistu taga võib peituda hoopiski meeleheitlik püüd luua või säilitada ühendust.
Tea, et ka robustsed ja teravate sõnade taga võib peituda (ning sageli peitubki) appikarje või püüdlus saada nähtud ja mõistetud. Eriti lähedastes suhetes!

Püüa aru saada mida teine inimene tahab või saavutada püüab  - milline on tema eesmärk.
Saa aru ka endast ja oma motivaatoritest.
Ehk siis millised on teie eesmärgid, kavatsused, põhimõtted - kus olete vastuollu läinud või ei suuda ühist keelt leida. Ole tähelepanelik kohtade osas, kus teil võivad olla erinevad väärtused ning sellest lähtuvalt võitegi teineteise puhul näiteks mingit kindlat käitumist taunida.
Püüa märgata, kas keegi on millegi vastu eksinud või tahtmatult põhjustanud teisele osapoolele kannatusi. Kas siiras vabandus ja oma vea tunnistamine (koos muutunud käitumisega) võiks olla lahendus. Äkki on vaja midagi heastada või parandada?
Kas ja mille arvelt peaksid järgi andma, et luua harmoonia ja kas tegemist on pigem formaalsete pisiasjadega või millegiga, mis läheb Sinu olemuse või sisemiste väärtustega vastuollu?
Kas see suhe on Sulle oluline? Kas Sa oled üldse valmis panustama ühise lahenduse leidmisesse või pingutama selle suhte säilitamise (arendamise, kasvatamise) nimel?
Kui ei, siis jäta asi sinnapaika ning kõnni minema.
Iga konfliktse inimesega ei pea jagelema jääma - eriti, kui tegemist on võhivõõra inimesega internetiavarustes.

Kui Sa aga oled valmis selle suhte säilimise nimel midagi tegema, siis tea, et kõik algab heatahtlikust aususest ja avatusest. Kõigepealt tuleb olla hinnanguvabalt aus endaga ja siis see empaatiline objektiivsus endaga kaasa võtta ka suhtlusesse teise osapoolega.

Seega, ära karda konflikti! Konflikt ei ole probleem!
Sinu minevikukogemus (sh selle tulemusel tekkinud üldistused ja seosed), emotsionaalne reaktiivsus või puuduvate tehnikate ja "tööriistade" puudumine, võib aga olla küll!