 Dr. Stephen B. Karpman, erakordselt tähelepaneliku mehe ja arstina, formuleeris ära juba 1968 aastal sotsiaalse mudeli, mida nimetatakse tänaseni "Karpmani draama kolmnurgaks".
Karpmani kolmnurk ilmestab erakordelt hästi vägivaldseid käitumismustreid lähisuhetes ning näitab selgelt ära selle, miks paljudes konfliktides ei jõuta tegelikult kunagi tõeliste lahendusteni. Mistahes keerulises olukorras kiputakse ennast lukustama rigiidsetesse ennast õigustavatesse või siis vastupidi - karistavatesse - rollidesse. See viib omakorda niigi suurte sisemiste pingete kasvamise, lahkhelide eskaleerumise ning üha uute konfliktsete olukordade tekkimiseni. Kui algselt (1968-1972) arvati, et see teooria kehtib üksnes isiksus- ja käitumishäiretega inimeste puhul, siis tänapäeval võib seda dünaamikat kohata praktiliselt kõigis partnerlussuhetes (sh töökeskkonnas). Seega, kui Sinu lähisuhetes on palju arusaamatusi, draamat, ebakõlasid ja kannatusi ning märksa vähem emotsionaalset lähedust ja edasiviivaid lahendusi, siis soovitan Sul lugemist jätkata. Karpmani kolmnurk on sarnane legendaarsele Bermuuda Kolmnurgale - igasugune vastupanu, võitlus ja eitus viivad Sind ainult sügavamatesse ja süngematesse kohtadesse. Õnneks ei ole tegemist kohtuotsusega, vaid dünaamikaga, mille mõistmine annab Sulle võimaluse kasutada mitmeid erinevaid väljapääse. Kõige lihtsamalt öeldes on Sul vaja muuta viisi, kuidas Sa konfliktsete olukordadega toime tuled. Alustame aga algusest. Karpmani kolmnurk on imehea ja ülilihtne tööriist mõistmaks düsfunktsionaalseid suhtedünaamikaid ning erinevaid rolle konfliktsetes olukordades. Samuti annab see võimaluse jälgida osapoolte rolle konfliktse olukorra muutumisel ja võimendumisel. Lühidalt kokku võttes märkas Karpman, et mistahes konfliktses olukorras tekib süüdlane vs ohver ehk siis pahalane vs kannataja dünaamika. Üsna peagi ei ole ükski konflikti osapool enam orienteeritud lahenduse leidmisele, vaid keskendunud oma rollile ning olukorraga kaasnevatele dramaatilistele emotsionaalsetele kannatustele. Draama varjutab tegeliku probleemi olemuse ning muudab pimedaks võimalike lahenduste suhtes. Karpman defineerib need kolm rolli järgmiselt: Ohver (see, kes jääb alla) Tagakiusaja ehk agressor (see, kes jääb võimupositsioonile) Päästja (see, kes asub jõude tasakaalustama, ehk siis ohvrit jõustama ja tagakiusajat ründama). Räägime neist nüüd natuke lähemalt. OHVER Alustuseks tuleks koheselt ära mainida, et ohvri all ei pea me siinkohal silmas kedagi, kes tegelikult mingi raske kuritöö ohvriks on langenud, vaid kedagi, kes lihtsalt tunneb ennast allajäänuna või käitub mingis olukorras ohvrina. Tihtipeale võimendab see tegelane oma rolli ning sealhulgas ka enda kannatuste suurust ja ulatust. Sõltumata kannatuste tegelikult suurusest - ohver tunneb ennast päriselt allasurutu, abitu, lootusetu, väeti, häbistatu ja alandatuna ning ei suuda langetada otsuseid, lahendada probleeme, nautida elu või seada ja saavutada isegi kõige väiksemaid ja lihtsamaid eesmärke. Ohvril on palju vabandusi ning taustal tiksuv seisukoht, et maailm ja inimesed on tema suhtes olnud ebaõiglased. Tema seisukoht on enamasti "vaene mina". TAGAKIUSAJA Tagakiusaja on konfliktses olukorras võimupositsioonil olev tegelane. Ta on kontrolliv, süüdistav, kriitiline, etteheitev, hinnanguline, allasuruv, vihane, autoritaarne, rigiidne ning vähemalt konkreetse olukorra perspektiivist - võimupositsioonil. Tagakiusaja on endas kindel ning tema vankumatu seisukoht on - "teine on kõiges süüdi". PÄÄSTJA Päästja näol on tegemist abistajaga. Ta tunneb ennast süüdi, kui ta ei sekku ega päästa kõiki abivajajaid. Ometigi, mida päästja tihti ei märka, on tema päästeoperatsioonide tegelikud tagamaad ning negatiivsed mõjud. Päästja hoiab ohvrit sõltuvuses ning annab talle alateadliku õiguse ebaõnnestuda (ennekõike läbi tema olemusliku abituse ja väetisuse ning õnnetu saatuse kinnitamise). Päästja tegevus ei ole sugugi nii isetu nagu võiks arvata. Lisaks sellele, et see annab talle võimaluse tunda end suure, väeka ja olulisena, on tal võimalik võõraid probleeme lahendades vältida tegelemast enda isikliku elu ja selles aset leidvate kannatustega. Tema peamine seisukoht ja läbiv joon on: "las ma aitan Sind" või teisisõnu - "las ma lahendan Su probleemi parem ise". KUIDAS KOLMNURGAD SÜNNIVAD? Kannatuste Kolmnurgas osalemine ei ole kunagi miski, mida keegi teine Sinuga teeb. See on mäng, mida mängitakse koos teiste inimestega. Igas kolmnurgas on vähemalt kolm osapoolt. Suuremate ja keerulisemate konfliktide korral võib (enamasti päästjaid ja tagakiusajaid) olla aga palju rohkem. Enamasti sünnivad kolmnurgad siis, kui mistahes konfliktses olukorras saavad kokku inimesed, kellel on eeldus (tänu lapsepõlvest pärit dünaamikatele) sattuda ühte neist kolmest rollist. Sellise eelduse täitumisel võib juhtuda, et kolmnurga tekitamiseks see lahkheli luuakse täiesti tühja koha pealt või mõnest ebaolulisest pisiasjast. Nimelt, igal osatäitjal ja rollil on omad alateadlikud hüved ja motivaatorid. See erakordselt destruktiivne dünaamika aitab omal moel rahuldada osapoolte erinevaid psühholoogilisi vajadusi ning tajuda rollisamasust (näiteks keegi, kes tunneb end läbi elu ohvrina vajab olukordi, kus ta saaks oma ohvrirollile ning maailma ebaõiglusele kinnitust) - sageli seejuures olles täiesti pimedad kahju osas, mis selles kolmnurgas sünnib. Kõige lihtsamalt öeldes rahuldavad kolmnurgas kõik osapooled oma isiklikke vajadusi väga düsfunktsionaalsel viisil, selle asemel, et käituda vastutustundlikult, keskenduda lahendusele või näidata üles tõelist ja ehedat altruismi. Enamasti on OHVER see, kes on kannatuste kolmnurga katalüsaatoriks. Kui ohvrile parasjagu liiga ei tehta, siis leiab või loob ta tagakiusaja ning ka sobiva päästja. Kasvõi selleks, et õigustada oma negatiivseid tundeid ja ohvrimeelset minapilti. Olgu siinkohal mainitud, et iga kord, kui Sa ei võta oma tunnete ja seisundi eest isiklikku vastutust, muudad Sa ennast olukorra ohvriks ning lood kõik vajalikud eeldused kolmnurga tekkimiseks (ja isiklikuks läbikukkumiseks). Ehkki enamasti näib TAGAKIUSAJA selles olukorras kõige suurema pahalasena, ei pruugi see tegelikkuses sugugi nii olla. Väga sageli on ta lihtsalt allunud provokatsioonile, läinud kaasa kolmnurga dünaamika ning talle kõige omasema rolliga. PÄÄSTJA roll kolmnurgas on tõenäoliselt kõige huvitavam ja mitmekülgsem. Just Päästjast sõltub see, kui palju konflikt võimendub ning kuhu see täpselt eskaleerub. Päästja motivatsioon sellises olukorras jääb tavaliselt kõige hägusemaks. Nagu eelnevalt mainitud, siis draama kolmnurga kontekstis on Päästja keegi, kelle motiivid on hägused (näiliselt enamasti väga altruistlikud) ning kes mingil varjatud moel lõikab antud olukorrast isiklikku kasu. Kasvõi läbi oma tähelepanu- ja enesetähtsuse vajaduse rahuldamise. Päästja näib tahtvat probleemi päriselt lahendada ning tundub selle lahenduse nimel ka pingutavat aga enamasti juhib ta lihtsalt konfliktset olukorda tema jaoks sobiliku ja soovitud lahenduse suunas. Tihti võivad sügavamal alateadlikul tasandil oma rolli mängida vajadus olla vajatud, enesetähtsus, mis kaasneb kellegi päästmisega ning nauding sellest, et keegi temast sõltub ning usaldab teda jäägitult. Nii võibki Päästja tegutseda näiliselt altruistlikult aitavalt, samal ajal sügavamal tasandil ohvriga selliselt manipuleerides, et viimane jääks ka edaspidi hädiseks kannatajaks ning tal oleks võimalik Päästja rolliga kaasnevaid hüvesid nautida ka tulevikus. Siinkohal on oluline ära mainida, et kõik kolmnurga osapooled manipuleerivad ühel või teisel moel, et saada soovitud tulemit (isegi, kui see tähendab mingite alateadlike vajaduste destruktiivsel viisil rahuldamist või kannatusi põhjustava minapildi kinnitamist). Enamasti on inimestel üks neile kõige omasem roll, mida nad kolmnurkades võtavad. Selle rolli on nad algselt omandanud juba oma päritoluperes. Seega, kui Sul on tendents sattuda ühte neist kolmest rollist (ning sageli võivad rollid erinevates kolmnurkades vahetuda), siis suure tõenäosusega Sa seda läbi elu ka teed. Ehkki need loomuomasena tunduvad rollid on erakordselt mugavad ning ajapikku muutuvad lausa osaks inimese identiteedist, on nad erakordselt piiravad, põhjustavad kannatusi ning kipuvad läbi elu pidevalt korduma. KAS JA KUIDAS DRAAMA KOLMNURGAD VÕIMANDAVAD KONFLIKTE? Sellistes kolmnurkades muutub lahkhelide lahendamine ebaoluliseks ning kogu energia läheb teistega manipuleerimisele ning emotsionaalse draamaga toime tulemisele. Kannatuste kolmnurga asjaosaliste tegutsemine on tugevalt polariseeritud ning konflikti eskaleerudes võimendub veelgi iga astutud sammu ja öeldud sõnaga. Ohver võib näiteks teha samme selleks, et karistada Tagakiusajat, mistõttu hakkab viimane ise end ohvrina tundma. Päästja võib langeda omakorda rünnaku ohvriks seetõttu, et teeb liiga palju või ei tee piisavalt. Nii sünnib olukorras uus ohver, kes võib omakorda asuda otsima uut päästjat väljaspool seda kolmnurka ning luua seeläbi uue triangulatsiooni samade rollide, aga teiste osatäitjatega. Ehk siis omal moel on Karpmani kolmnurga näol tegemist epideemilise mustriga, milles osatäitjad küll vahetuvad, aga dünaamika ja kannatused elavad edasi. KES VÕIDAB SELLISTES OLUKORDADES? Tegelikult mitte keegi. Ehkki võib see dünaamika ajutiselt rahuldada osapoolte mingid psühholoogilised vajadused - draama kolmnurgast on võimalik saada ainult draamat. Ja selle hind on kannatused. KUIDAS KOLMNURGAST VÄLJA SAAB? Kui eelnevalt kirjapandu kõnetas Sind, siis edaspidisel tähelepanelikumal järgimisel hakkad peagi märkama analoogse dünaamikaga olukordi oma elus. Kui Sa juba oled sattunud kolmnurka, siis esimese asjana vajuta pidurit ning enneta võimendatud ohvri, tagakiusaja või päästja rolli sattumist. Jägnevalt leiad veel mitmeid häid soovitusi kolmnurka sattumise vältimiseks või siis sealt kiirelt ja võimalikult väikeste kannatustega eemaldumiseks. MÄRKA JA EEMALDU Püüa automaatse ning rollile omase reageerimise asemel vastata sellise tegevusega, mis muudab teistele asjaosalistele olukorra dünaamika nähtavaks, või vähemalt tajutavaks. Seda siis neile otseselt ja verbaalselt väljendamata (enamasti ei ole osalised kuigi avatud teadlikkusele ja mõistlikkusele, eriti teravalt konfliktses olukorras). Kõige lihtsam ja toimivam taktiga, eriti lühiaajalistes ja pingelistes situatsioonides on eemaldumine. Lihtsalt ära lase ennast draamasse kaasa kiskuda. Eemaldumine aitab tihtipeale näha asju uuest perspektiivist ning emotsioonide rahunemine võimaldab ründamise, süüdistamise ja enesekaitse asemel keskenduda lahenduste leidmisele. Lähisuhetes võib eemaldumisest aga saada põgenemine ning see ei ole kuigi jätkusuutlik taktiga. Seega. jätka lugemist - häid soovitusi on veel! KASVATA ENESETEADLIKKUST Selleks, et draama kolmnurkadest välja astuda, on Sul vaja mõista, mis kasu need kolmnurgad Sulle toovad, mis rolli Sa mingites tingimustes mängima hakkad ning vältida edaspidi väga teadlikult astumist mõnda eelmainitud rollidest. Sa võid eneseteadlikkuse kasvatamiseks endalt küsida mõnda järgnevatest küsimustest: Mis rolli mängin mina enda elus lahti rulluvates draama kolmnurkades? Kui kaua olen ma seda rolli juba mänginud? Kuidas see roll mind teenib? Kas ma tahan selles rollis olla? Kas ma tunnen ennast selles hästi? Kui ei, siis mida saan ma teha selleks, et seda muuta - sellest rollist välja astuda? Milliseid reaalseid samme on selleks vaja astuda? Mida saan teha kohe? MUUDA OMA KÄITUMIST JA VAJADUSEL OTSI ABI Kui Sa oled juba kasvatanud eneseteadlikkust, siis millegi muutmiseks on Sul vaja astuda reaalseid samme. Pea silmas, et nende sammude astumine saab Sinu jaoks olema ebaturvaline ja väljakutsuv, sest Sa liigud seeläbi välja ka oma mugavustsoonist. Sedalaadi muutuste protsessis on hea toetuda teistele - inimestele, kes on parasjagu sama läbi tegemas või juba teinud mõned sammud. Kuuluvus samade eesmärkidega inimgruppidesse võib olla erakordselt väestav. See võib aidata Sul kasvatada eneseusku ning õppida taas usaldama ja toetuma teistele. Sa mõistad, et Sa pole üksi, märkad, mida on Sul teistele anda ning saad jagada ja vastu võtta toetust, julgustust ja innovaatilisi ideid. Alternatiivina võib väga hästi aidata ka Sulle sobiva terapeudi või arengutreeneri leidmine, kes aitab Sul Sind ennast paremini tundma õppida, luua selgust Su eesmärkides, väestada Su tegevuskava ning toetada Sind soovitud muutuste loomise protsessis. Ühe sellise variandina võib Sulle sobida ka naistele mõeldud arengugrupp. LIIGU KOLMNURGA KESKELE Lõpeta sellistes kolmnurkades osalemine - vahet pole kas ohvri, tagakiusaja või päästjana. Leia keskne positsioon ja tee kõik endast sõltuv selle säilitamiseks. Kannatuste kolmnurga keskel saavad kokku kõik kolm tippu - see on kombinatsioon tundlikkusest, kaastundest ja vastutusest - ning selles positsioonis on fookus lahendusel. Jää endale kindlaks ka siis, kui ainus lahendus Sinu jaoks on olukorrast või destruktiivsetest inimestest eemaldumine. ÕPI ENNAST VÄGIVALLATULT VÄLJENDAMA Üks lihtne ja hästitoimiv viis pidurdada konflikti eskaleerumist on kasutada mitte-vägivaldset sõnavara ehk siis väljendada ennast vägivallatult. Kommunikeerides avatuse, empaatia ja heatahtlikkuse ajendilt, kedagi süüdistamata või püüdmata enda õigsust või üleolekut tõendada, on võimalik peatada konflikolmnurga teket ning eskaleerumist. Sellisel viisil on Sul võimalik jagada oma vaatenurki ja seisukohti harmooniliselt ning ehedalt luues sügavaid ja intiimseid ühendusi ning aidates ka teisel mõista oma vajadusi ja soove ning ühiselt liikuda kõiki osapooli rahuldava tulemuseni. ÄRA ANNA OMA JÕUDU ÄRA Ära asu võitlusesse teiste osapooltega ning ära otsi kellegi teise toetust. Seisa enda eest ja kui see on vajalik, siis astu vastu ühele vastasele korraga. Kui Sa oled suutnud võtta kolmnurgas keskse positsiooni, siis ainuüksi seeläbi võtad Sa oma vastaselt jõu ning paned ta võimendatud rollist välja astuma. Armastatud inimene ei peaks kunagi olema vastane, vaid keegi, kelle halbu harjumusi, puudulikke sotsiaalseid oskuseid või ebaküpset toimetulekut emotsionaalselt keerulistes olukordades tahame me siiralt ja heatahtlikult mõista. Eks ikka selleks, et ühiselt paremini toime tulla ning jõuda probleemi juurpõhjuse ning lahenduseni. VÄLDI VÕIMUVÕITLUST Kõik eelmainitud rollid - ohver, tagakiusaja ja päästja - eeldavad seda, et üks osapool oleks tugevam, õigem või parem, kui keegi teine ning seejuures peab keegi jääma alla, olema halb või kehvem. Üks jääb peale ja teine jääb alla. Ja see võimumäng tuleb lõpetada selleks, et jõuda konfliktses suhtes lahenduseni. Kui Sa päriselt tahad jõuda harmooniliste suheteni, tuleb Sul loobuda võimumängudest. Selle dünaamika murdmiseks on vaja õppida aktsepteerima erinevusi ja sarnasusi ilma andmata neile hinnanguid. Sel moel on Sul võimalik näha inimesi unikaalsete indiviididena neile omaste tugevuste ja nõrkustega, seejuures andmata neile sildistavat hinnangut ning kohtlemata neid seeläbi kuidagi alama või ülemana. LÕPETA "VAENE MINA" MÄNG EHK LOOBU OHVRIROLLIST Isiklike vajaduste ja soovide ignoreerimine, enda arvamuste eitamine ning pidevalt teistele meele järgi olemine on kahjulik. Kõige eest süü omaks võtmine, enda unistustest, soovidest ja vajadustest loobumine ning mugandumine endale ebasobiva eluga, enese pisendamine ja alla surumine viivad alati välja ohvrirollini. Sa võid arvata, et oled seeläbi tore ja abivalmis inimene, aga tegelikkuses lood Sa lihtsalt võimusuhteid läbi võõrastele normidele, reeglitele ja standarditele alistumise. Sedalaadi "heatahtlikkus" loob tegelikult kõige suuremaid füsfunktsionaalseid mustreid inimsuhetes. Selline alistumine annab võimaluse vältida vastutust ning näiliselt põgeneda enda hirmude eest. Eelnevalt kirjeldatud ohvrimeelne ja allasurutud suhtumine viib passiivsuse ja jõuetuseni ning takistab astumast samme, mis viiksid kõige selleni, mis võiks endaga kaasa tuua õnne, rahulolu, tervist ja vabadust. Iga kord, kui Sa tunned, et oled kokku jooksnud, ei suuda olukorraga toime tulla, Su meeleolu on langenud ja Sa tahad maailma eest põgeneda, liigud Sa ohvrirolli. Ohvrirollist loobumiseks tuleb aktsepteerida inimsuhete tegelikke tingimusi. Sul tuleb seista silmistsi faktiga, et kui miski üldse kunagi muutub, siis Sina oled see, kes peab selle muutuse looma. Sul tuleb oma hirmudele otsa vaadata ning astuda täiesti uusi samme. Sul tuleb õppida uusi toimetulekuoskuseid, kohaneda ja teha otsuseid, mida Sa pole kunagi varem teinud. LÕPETA SÜÜDISTAMINE EHK LOOBU TAGAKIUSAJA ROLLIST Elades konfliktsetes keskkondades ja osaledes konfliktsetes suhetes, õpime me kiiresti teisi süüdistama. Süüdistamisest on alguses päris keeruline loobuda, kuna Sa ei pruugi osata paluda teisel midagi teha teisiti, ilma süüdistamata või õõnestamata neid. Juhiste andmine ja oma vajaduste ning soovide väljendamine, selle asemel, et süüdistada teisi kõige eest, mida nad valesti teevad, annab ka neile võimaluse lihtsalt halvasti või ebapiisavana tundmise asemel muutuda edukamaks, õppida uusi oskuseid või teha asju paremini. Loobudes süüdistamisest on võimalik palju edukamalt jõuda koostööni. See tähendab aga ka enda tegude ja tunnete eest vastutuse võtmist. Ehk siis loobumist suhtumisest, et kellegi teise teod ja tegemata jätmised kontrollivad mingil moel Sinu meeleseisundit. Ja nii saad Sa valida, kuidas mistahes olukorrale vastad - emotsionaalselt, mentaalselt ja käitumuslikult - seejuures ilma teist süüdistamata. LÕPETA TEISTE PARANDAMINE EHK LOOBU PÄÄSTJA ROLLIST Kui Sa oled olnud pikka aega hoolitseja rollis (eriti, kui oled kandnud hoolt mõne isiksusehäirega inimese eest), võib tegemist olla harjumusega, mida on keeruline murda. Sa oled tundnud vastutust olla hoolekandja ning tõenäoliselt oled tundnud süüd, kui Sa pole seda piisavalt hästi või ootuspäraselt teinud. Võimalik, et Sul on tulnud olla Päästja rollis oma vanemale, et mingilgi moel muuta oma lapsepõlv talutavaks. Võimalik, et Sa oled nautinud abistamisega kaasnevat üleolevat (suurem ja võimsam olemise) staatust. Sul võib olla väga keeruline lasta lahti valelootusest, et teine inimene ühel päeval päriselt muutub, astub vastutustundliku täiskasvanu rolli ning võtab oma heaolu eest vastutuse. Sul tuleb otsa vaadata enda isiklike aegunud fantaasiatele, tunnetele ja uskumustele ning lasta neil minna, selleks et lõpetada teiste päästmine, parandamine, muutmine ning nende eest andunult ja ennastohverdavalt hoolitsemine. Võimalik, et Sa oled olnud hoolitseja selleks, et hoida rahu, säilitada illusioonid, hoida fantaasiad elus, hoida peret koos, vältida teise inimese reaktiivset ja agressiivset käitumist jne. Ja võibolla on nüüd aeg vaadata otsa tegelikkusele ning tunnistada, et kõik Su ennastohverdavad hoolitsusmeetodid ei ole kandnud püsivat vilja. Kellegi päästmise lõpetamine ei ole otsus, see on tegu. See ei ole midagi, mida kellelegi väljendada või mille üle diskuteerida. Ammugi ei ole see miski, millega teist ähvardada. See on tegu. Samm mille astud ise ja enda heaks. See ei tähenda, et Sa enam ei hooli ega armasta teist inimest. Sa lihtsalt ei muretse enam pidevalt tema heaolu, käekäigu, järgmiste sammude ja hakkama saamise pärast. Samuti loobud Sa alateadlikust ootusest või eeldusest, et teine rahuldab Su vajadused. Nii liigud Sa Päästja rollist sellistesse tegutsemismustritesse, mis toimivad Sinu jaoks paremini ning suures plaanis enamasti ka tegelikult toovad teise jaoks kaasa paremad tulemused. Üks väga hästi toimiv alternatiivne lahendus sellistes dünaamikates on ka VÄESTAMISE KOLMNURK.
0 Comments
|